Kasutaja tarvikud

Lehe tööriistad


lugulaul

Autor: Koit[2]

Lugulaul

Palju aega tagasi
enne suurt algust,
kui polnud veel valgust.
Siis kui kõik veel magasid.

Mäletan pimedust,
polnud mingisugust valgust,
enne suurt algust,
kui päike ei suutnud tõusta lõunast.

Asusid nõunikud nõustama asju,
kõrges kogus jumalad kohtusid -
andsid noorkuule ja ööle nime,
märkisid keskpäeva, määrasid koidu,
arvasid õhtu, et hinnata aega.

Pimedus voolas,
eip olnud liiva ega merd,
ei laineid mahedaid.
Ei ühtki maad, ei taevast üleval,
oli koletu lõputus, aga valgust ei kuskil.

Rümmati mägesid, kerkisid hiied,
suruti jõgesid, veeretati maad,
rajati vaesus, raiuti rikkus,
taoti seemneid, käiati terasid.

Asusid nõunikud nõustama asju,
kõrges kogus jumalad kohtusid -
kes see nüüd kujundaks maa-aluste rahva,
kellest võiks teha laule palju vahvaid.
Kes see nüüd elustaks hiiglaste sugu,
kelle kätel võiks olla palju rammu.
Kes see nüüd annaks inimestele elu,
kel kõigist kõige rohkem oleks aru.
Kes nüüd ristaks inimese, kassi sugu,
imelikuks muutub nende lugu.
Kes nüüd ehitaks haldjate rahva,
vaiksed olendid, laulja rahva.
Kes see nüüd looks trollidele elu,
milline oleks ilma nendeta elu.
Kes nüüd kujundaks paharettide rahva,
ei ole ju halba ilma heata.
Kes nüüd elustaks lisa haldja rahva,
kelle väiksus, tiivulisus on meeldivalt vahva.

Ei olnud nõunikud nõustanud asju,
ei kõrges kojas jumalad kohtunud.
Kuid kes see nüüd lõi draakoni soo,
kes räägiks meile nende tekke loo.

Mana, ülalt ilmade lõpust,
teistest kõrgeim vaim,
kes kõiki tunneb, kõike teab.
Ta segadust talitseb, tülisid tasandab,
pühapaiku teeb terveks, et tõesti kõik püsiksid.

Tema's tahtis sünget draakonit,
valendavat lohe -
oma tiibadel kannab langenu koolnuid,
üle väljade lotendab, üle võlvi nüüd põlvitab -
suur roheline draakon.

Kosta nüüd Mana,
mida küll ootasid.
Kuhu kadus sinu tarkusevara,
mille korjanud kõiketeadja jäädavalt.
Küsisid jumalad kõrgetest kodadest.

Ehk oleks parem kodus olnud,
jäänud sa ometi oma erksasse aeda,
sest sinu tegusid, me ei suuda,
kustutada ajast - kas oli see tahtmine sinul.
Teatasid jumalad kõrgetest kodadest.

Olen palju käinud, paljutki proovinud,
tihti ma tunnistand jumalaid.
Tarvis veel vaadata, mis moodi nõunikud
oma tared targalt teinud.
Lausub Mana kõrgetes kodades jumalate ees.

Me pagendame sind alla,
võtame päikse, peidame kuu,
kisume keha, varjame sinu tunded,
sinu kohuseks jääb nüüd allilma valitsemine,
halvasti käitud, rohkem sind karistame.

Aastad möödusid -
sood ja rahvad üleilma olid laiali
kuidagi ei kohtunud, kunagi ei nähtud,
ei segunenud keeled, ei tekinud linnad,
ei kakelnud maa-alused, ei vaielnud haldjad,
kuid nõunikel igav ning jumalatel ka.

Otsustasid luua siis nõunikud ja jumalad
mitukümmen linna.
Linnade valitsejateks pandi
mõtlemiselt tühjad, arult pimedad,
iga rahva ja oma soo esindajad.

Mõtlemiselt tühjad, arult pimedad,
iga rahva ja oma soo esindajad,
põhjustasid linnade langemist,
draakoni valitsemist, õigluse kadumist.

Jumalad oled sellest nüüd rõõmsad,
oli ometi midagi juhtunud,
sel igaviku eel.

Kuid targemad rahvastest,
õilsamad soodest,
moodustasid kokku,
meistrite ordu.
Kohuseks jäi neil rahva harimine,
kangelaste treenimine.
Kokku nad koondusid suuremasse linna,
kuhugi mujale polnud enam minna.

Niisiis tekkiski draakonite maa,
oskuslikud meistrid,
mõningad linnad.
Niisiis langeski Mana - kõrgete soost.
Treenides meistrite juures
ning draakoneid lüües,
võid sinagi kord päästa selle maa.

lugulaul.txt · Viimati muutnud: 2021/02/15 16:12 persoon arlekiin